Eestis on umbes 430 erineva konfessiooni pühakoda. Varemetes on neist üle viiekümne, kusjuures mõned on olnud varemetes juba sajandeid. Sellisteks on näiteks Pirita klooster, Kärkna mungaklooster, Padise klooster, Tartu Toomkirik. Paljud on lõpetanud oma tegevuse ja tühjaks jäänud eelmise sajandi keskel, aastatel 1940-1960. Seda põhiliselt tolleaegsete võimude ( sh sõjaväe) survel, kes sundisid kirkutele peale sedavõrd kõrged maksud, et neid ei suudetud maksta (kogudused olid jäänud väikeseks, puudus õpetaja, inimesed kartsid). Kirikuid on põletatud, pommitatud. Neis on Nõukogude ajal asunud viljakuivatid, laod, saalid, loomalaudad.

Pühakodadest, mis jäid endiste NL sõjaväeosade territooriumitele, on samuti püsti vaid müürid (teada on juhus, kus kirikusse sõideti sisse tankiga). Sama on lugu Läänemaa väikesaartel paikenvate pühakodadega (veel eelmise sajandi 40-ndatel asustasid neid alasid rannarootslased, kes sunniti sealt lahkuma). Sinna alla kuuluvad Suur-Pakri (Stora-Rägö), Väike-Pakri (Lilla-Rägö) ning Osmussaar (Odensholm).

Kui püüda kuidagi varemetes pühakodasid klassifitseerida, siis tuleks märkida, et valdav enamus neist on Eesti Apostelliku Õigeusu kirikud (u.30); ülejäänud siis kas Eesti Evangeelse Luterliku Usu ( EELK) kirikud või kirkud, mille osas ma ei oska mingit klassifikaatorit panna (näiteks Tartu Toomkirik; Helme Maarja kirik). Geograafilises mõttes on neid kõige enam Harjumaal, Läänemaal ja Pärnumaal. Mõnelpool on hakanud kogudused uuesti tekkima, kuid inimesed käivad koos kas õpetaja kodus vms kohas. Paigus, kus on juba kogudused on sageli hakatud mõtlema pühakodade taastamisest. Tundub, et mõnel pool on tehtud midagi ka välisabi toel. Mõnel väga üksikul juhul on käivitunud ka riiklik programm vähemalt olemasolevate müüride konserveerimiseks. Pean silmas siin näiteks Padise ja Pirita kloostreid, Tartu Toomkirikut.

Paraku on valdav enamus neist varemetes pühakodadest kokku kukkumas või juba kukkunud olles kui mälestusmärgid ammu kadunud inimeste püüdlustest Looja poole.

Villu Männik